Mica. Seda leidub enamikes lauvärvides, puudrites, highlightides, kontuurides jpm. Kui toode on särav, siis ilmselt on seal sees mica. Võid kohe praegu lugeda enda meigitoodete koostisosi. Ma tegin sama ja olin üllatunud, kuigi mu meigitooted olid vegan, julmusevabad jne, sisaldasid enamus nendest just micat.
Aga kust mica siis tuleb ja mis selles nii halba on?
Suurem osa micat kaevandatakse Indias. Seda kaevandatakse väikestest koobastest, mis ei ole kuidagi turvatud ja seda teevad lapsed. Kaevandustes töötamine on neile eluohtlik kuna varingu alla jäädes on surm vältimatu.
Oma eluga riskimise eest suurt palka ei maksta – laste päevapalk jääb enamasti alla 25 sendi. Nad teevad seda tööd ainult selleks, et perel oleks toit laual.
Ma ei soovita osta tooteid, mis sisaldavad micat. Need kaevandused ei peaks kasutama tööjõuna lapsi või vähemasti peaksid maksma neile palju suuremat palka ja tagama ohutumad töötingimused.
Micat sisaldavate toodete asemel saab osta näiteks Lushi tooteid, kes kasutavad oma toodetes sünteetilist micat.
Prügi.
Täna ma räägin millestki, mis meid ümbritseb. Prügi.
Käisime täna elukaaslasega rannas jalutamas. Imeilus ilm ja päikesepaiste. Ja siis jääb silma esimene kile tükk. Okei, võtame üles. Siis jääb silma vahtplasti tükikesi, kõrs, plastpudel, veel kiletükke ja kotte. Paar rehvi ka veel tagatipuks. Rehvide peale meie jõud ei hakanud ja polnud ka autot millega ära vedada. Aga muu sai kaasa võetud ja prügikasti viidud.
Tõsiasi, et rand on prügi täis on kahjuks liigagi tavaline vaatepilt. Meri uhub mujal maha visatud prahti randa, osa on seal samas maha visatud, osa lendab välja prügikastidest..võimaluseid on igasuguseid. Aina enam leiab maast ka ühekordsed maske. Proovige järgi, kõndige väljas ja lugege üle mitu maski maas näete oma jalutuskäigu jooksul. Kui viskategi oma ühekordse maski prügikasti, siis võtke nöörid küljest ära. Nendesse takerduvad muidu linnud ja muud elusolendid – siis kui mask paratamatult prügikastist tuulega rändama läheb või mõni lind selle välja kisub. Aga mida me siis selle suure prügi probleemiga peale hakkame?
1. Tekitame vähem prügi ja ostame võimalikult pakendivabalt. Ka prügi mäelt läheb prügi rändama.
2. Kui lähed jalutama/loodusesse, siis ära viska prügi maha, vaid vii see koju prügikasti. See tundub küll loogiline, aga millegipärast on lõkkeplatside läheduses ja metsa all kohutavalt palju prügi maas.
3. Kui näed teiste maas olevat prügi, siis palun korja üles. Isegi kui iga kord kui väljas kõnnid korjad näiteks 5tk prügi üles aitab see tohutult. Sa võid päästa sellega mõne looma/linnu elu.
Aga miks üldse maas/vees vedelev prügi halb on?
Kui sa veel seda ei tea, siis loomad ja linnud võivad prügi alla neelata, sinna kinni jääda, selle kätte lämbuda jne. Niiet säästame neid piinadest ja tekitame vähem prügi ning ei viska seda maha!
Sügisesed tervitused
Tere, sügis! Ilmad on läinud hullult külmaks (loe 4-5 kraadi celsiust), mis tähendab seda, et on talvejope kord end ilmutada ja kodus kuuma teega filmide vaatamine on jälle aktsepteeritav. Kodus passimine muidugi iseenesest on olnud terve aasta juba aktsepteeritav, me kõik teame miks. Aga seda teemat me pikemalt ei aruta, ajalehed ja meedia teevad seda minu eest väga edukalt. Mis siis minu elus uut on? Mu blogi on jälle nullis, sest millegipärast on väga raske oma identiteeti leida siin (ja ka päriselus). Aga pole hullu, eks me proovime uuesti.
Minu elu hiljutiseks suursündmuseks on see, et me võtsime omale kassipoja. Tema nimeks sai Trüffel, sest tal on trühvli värvi silmad (ja ma olen alati unistanud selle nime panemisest oma kassile). Ta on musta-valge kirju kiisuke. Vanust alles paar kuud, väga täpset sünniaega pole teada, ainult, et ta on ka suvel sündinud (nagu ka mina ja mu elukaaslane Raks). Tal on väga palju energiat ja ta jookseb pidevalt mööda tube ringi. Eriti öösel, kui me magada proovime. Näksib ka meie varbaid ja mjäugub, et tähelepanu saada. Aga ma saan aru temast, ta lihtsalt tahab mängida. Tema nurrumine on üks armsamaid asju maailmas. Kõige nunnumad hetked on need, kui ta jääb süles tudile. Algul tuleb sülle, siis paitan ja ta nurrub, siis toimuvad mõned asendi vahetused, et ikka kõige mugavama asendi leiaks ning lõpuks jääb ta ilusti tuttu.
Olen alustanud ka uut haridusteed, nagu võibolla nii mõnigi facebookist märganud on. Alustasin siis massööri õpinguid. Jah, ma tulin ära Tartu Ülikoolist. Tuleb välja, et bioloogi minust ei saa. Põhjuseid võib tuua mitmeid erinevaid, mida olen ka välja toonud eri inimestele – eriala lihtsalt ei sobinud, keemiat, füüsikat ja matemaatikat oli liiga palju (ja liiga keeruliselt) ja võibolla siis viimaseks piisaks karikas oli tõsiasi, et pidime suvel praktikal putukaid ning liblikaid surmama. Aga määravaks võis ka saada see räige Tallinna igatsus. Siin on siiski mu pere, mu meri ja isegi mu lemmik Yoga õpetaja. See on koht, mis on nii kodune ja eriline – milleks Tartu kunagi poleks saanud.
Koos külmade ja pimedate ilmadega on ka kohale jõudnud kerge sügisene melanhoolia. Motivatsioon midagi teha kadus vahepeal täiesti ära. Tahtsin ainult kodus diivanil lesida ja jäätist süüa – ja täpselt nii ma tegingi (mul oli ka see võimalus, kuna tööl ma hetkel ei käi). Minna pole ju ka kuhugi, kuna koroona pärast avalikele üritustele ei kipuks ja ühistransporti ma väldin nii palju kui vähegi võimalik (ma suht kõnnin igale poole). Selle tulemuseks oli paar talvist lisakilo, mille maha saamise kallal ma usinalt praegu vaeva näen. Kas motivatsioon on tagasi tulnud? Kindlasti mitte. Hoopis distsipliin ilmutas ennast vahelduseks. Tervislik toit ja jõusaal on jälle teemas. Eesmärk on saada jõuludeks/aastavahetuseks ideaalkaalu. Mis on siis umbes 60kg. Sellest hetkel kuskil 14 kg veel puudu.
Aga kuna varsti on hoopiski Halloween, siis ma nüüd lähen Scream Queens’i rewatchima.
FREGA ROCHELLE 