Endalt sildi eemaldamine

Ma lõpetasin joomise 1.jaanuar 2020. Plaanis oli kaine aasta. Mitte, et ma enne hulludes kogustes jõin, seda ainult vahel 😀 Aga ma mõtlesin, et oleks tore jälle proovida 100 % kainet olekut. Lihtsalt, et saaks tunda uhkust selle üle ja jälle endale sildike kleepida, et ‘hei, ma olen kaine’. Et sobituda rohkem kuhugi, ma ei tea isegi. Ma olen pikemat aega mänginud selle sildiga. Ma olen siin blogis niipalju teatanud, et ma nüüd enam ei joo, et ma nüüd jälle joon natuke jne. Ma usun, et see tüütab ka teised inimesed ära peale minu. See on mõttetu, ma pean lihtsalt sellest sildist eemalduma ja üritama üleüldse ennast vähem sildistada. Kui joon, siis joon. Kui ei joo, siis ei joo. Mis vahet sellel on. Keda tegelikult huvitab? Mitte kedagi. Kahju hakkab endast ja teistest. Sellest, et ma ei või isegi klaas shampust juua vana-aasta õhtul või suvel lõkke ääres siidrit juua ning grillida. Elu tuleb nautida, mis mõte elul muidu on? Milleks ennast lollilt ülemäära piirata, kui see viib lõpuks samasse kohta välja. Sinna, et äkki ma joon nüüd jälle rohkem. Kas palju mõtekam poleks olla ilma sildita ja siis sul pole ka vajadust ‘rebel’ olla ja nüüd järsku palju juua. Lihtsalt olla nagu normaalne inimene, juua vahel ja mitte koguaeg ning mitte ennast pildituks juua. Ma ei tea miks mul on raske endale asju lubada. Mulle meeldib kõik enda jaoks ära keelata, ma lugesin just täna oma vanu postitusi ja ma olin varem keelanud endal kohvi juua. Miks? Kohvi on ju parim asi maailmas, milleks see endale ära keelata. Kui sa kõik endale ära keelad, siis sa ei naudi enam mitte midagi. Siis sa elad nagu munk kuskil mägedes, kes ei suhtle kellegagi ning kes on koguaeg suures rahus aga lõbus pole kunagi. Kui mulle meeldib vahel olla lõbus ja alkohol aitab mul olla lõbus ja rääkida reaalselt inimestega, mitte istuda nurgas ja vaikida – siis miks mitte. Ma ei tea miks ma ‘rantisin’ nii pikalt siin. Aga mul oli vaja lõpuks see teema ammendada, see siin on minu ametlik meeldetuletus iseendale, et ma enam joomisest/mitte joomisest eraldi postitust ei teeks. Ning see postitus on minu ametlik sildi eemaldamine.

Aitäh tähelepanu eest, kui keegi siia lõppu ka jõudis 🙂

‘Quarantoned’

Mõtlesin, et teeks väikse update’i sellest, kuidas mul oma suvekeha eesmärkidega läheb. Lühike vastus: Üllatavalt hästi.

Olen alla võtnud nüüd juba täpselt 8,5 kg. Ja veel karantiini ajal, samal ajal kui teised ‘naudivad’ elu ja ‘lohutavad’ end toiduga. Muidugi ma ei väida, et seda teha ei või. See võib väga tore ja lõõgastav olla mingil määral. Lihtsalt mulle on alati meeldinud võimatutes olukordades teha võimatuid asju. Mulle meeldib näidata inimestele, kes ütlevad, et ma ei suuda, et ma suudan. Minu jaoks karantiin on lihtsalt vabandus ja eesmärgid ei oota. Tahad alla võtta? Praegu on suurepärane võimalus. Tee üks online treening päevas/ mine jooksma ning tee ka õhtul üks pikem jalutuskäik (mul tavaliselt 3-4 h pikkused). Jah, ma väldin endiselt inimesi. Ma olen väga paranoiline inimene, niiet sellepärast pole vaja muretseda. Ma ei hakka mingeid kampu kokku ajama, nagu paljud keda ma tänavatel näen. Kurb reaalsus. Seda olukorda endiselt ei võeta tõsiselt. Aga ma kaldusin nüüd teemalt kõrvale. Mingit imeliselt valemit mul jagada ei ole – tuleb lihtsalt igapäevaselt vaeva näha. Tervislik toit + mitmed erinevad treeningud. Ma söön muidu hommikul 9.00 paiku, siis vahel mingi väike snack toidukordade vahel (nt pool õuna) ja siis suurem lõuna kell 14 paiku. Ning lõuna ongi mu viimane toidukord. Kui väga nälg peale tuleb, siis õhtul söön nt sellerit vms, aga üldiselt ei ole mingit hullu nälga õhtuti. Pole joosta saanud mingi nädala aega, kuna tegin mingit kanni treeningut, kus oli palju kükke ja jalad olid väga valusad mingi 2-3 päeva. Ülejäänd aeg olid ilmad külmad ja sajused. Aga nüüd on jälle soojem, niiet ma nüüd kohe varsti lähengi õue jooksma. Trenn hoiab positiivsust üleval, muidu langeks masendusse ära. Aga kõik saab korda, inimesed. Peab saama. Olukord ei ole hea, aga me kannatame selle ära ja see läheb mööda. Lihtsalt tuleb jälgida reegleid ja mitte üle mõelda 🙂

Miks mul ei ole autojuhiluba

Nonii, ma tegelikult väga ei taha seda postitust kirjutada, aga tekkis tahtmine natuke kaost ja draamat külvata ning natuke inimeste reaktsioone näha. Tegelikult tahaks lihtsalt sellega ühele poole saada, et inimesed enam ei küsiks mis ja miks.

Võibolla mõned lugejad teavad, et alustasin 2018 aasta lõpul autokooliga ja jõudsin isegi ARKi teooriaeksamile 2019 suvel, mille ma napilt ära tegin. Kuid samal sügisel läksin ARKi sõidueksamile, mille ma läbi kukkusin. Sest ma ei osanud parkida 😀 Ja, siis sellest ajendatuna ja kõigest muust, otsustasin, et ma ei hakkagi uuesti proovima. See lihtsalt ei ole seda väärt. Lugejal tekib küsimus…miks? Milleks alla anda?

Esiteks, juba päris algusest peale, auto juhtimine tekitas minus jubedalt stressi. Mitte lihtsalt kerget pinget, vaid reaalset paanikat, surmahirmu ja masendust. See tunne, et sa tead, et su elu on sinu enda kätes, üks vale liigutus ja sa võid olla kadunud. Üks vale liigutus mingi teise autojuhi poolt ja sa võid olla kadunud. Liiklus iseenesest on üks suur kaos. Avariisid toimub igapäevaselt, autojuhid näpivad siiamaani sõidu ajal telefone, lobisevad sõpradega ja joovad kuuma kohvi või on joobes. Minu liikluskäitumine võib ju korras olla, aga teiste käitumise kohta ei saa sa mingit garantiid. Ma tundsin samuti, et ma tegelikult ei sobinud autorooli. Ma tegin palju vigu ning ma ei tajunud autot. Auto ei sulandunud minuga üheks. See oli endiselt võõras kolakas masin, mille üle mul puudus korralikum võim. See lihtsalt ei tundunud õige. Liikluses tekivad samuti tohutult pingelised olukorrad, mis söövad vaimset tervist. Olukorrad, kus peaaegu sõidad näiteks veoauole ette või pöörad liiga järsult, ei näita õigeaegselt suunatuld, hakkad mäest alla veerema – neid olukordi võib loetlema jääda. See viis selleni, et peale sõidutundi avasin kodus diivanil siidri, sest stress oli üle pea ja olin lihtsalt tänulik, et olin jälle ühe sõidutunni üle elanud. See ei ole normaalne, et üks asi niimoodi närve sööb. Kõik see kulmineerus sellega, et olin sõidutunnis eksami päeval ja kõik minu rahulikkus kadus, ma ei osanud järsku üldse enam juhtida ega kaalutletud liigutusi teha. Full on paanikaosakond oli minu peas ja ma oleks peaaegu nutma hakanud. Ma võin tunduda väga rahuliku inimesena, aga ka mul on oma momendid. Olen tegelikult üsna emotsionaalne ja temperamentne inimene, valitud inimesed teavad seda minu kohta. Enamuse jaoks olen tagasihoidlik ja vaikne. Igatahes, ma ei arva, et ma isegi sobiksin liikluses tegutsema, sinna on vaja külmema närviga inimesi.

Kokkuvõtteks ütlen, et ega kõikidest ei peagi autojuhte saama, keskkonnale ka tegelikult parem 🙂 Kuigi ma päris selgeks juhtimist ei saanudki, oli see siiski väärt kogemus ning zombie rünnaku ajal tuleb mingi autojuhtimis oskus kindlasti kasuks 🙂

Jooksu- ja rattahooaja ametlik algus

Märkamatult on kogu selle koroonamöllu jooksul jõudnud kohale soojemad ilmad ja päikesepaiste. See tähendab ka karantiini ajal seda, et saab õues teha aktiivsemaid tegevusi, muidugi inimestega 2 m vahet hoides. Selle kahe päeva jooksul olen proovinud rattasõitu ja ka jooksu, kirjutan natuke oma kogemusest nendega ja mida soovitaksin. Muidugi olen mõlema tegevusega ka varasemalt tegelenud, aga see oli eelmisel jooksu- ja ratta hooajal.

Eile käisin rattaga sõitmas, kuna minu enda kallis “Virsik” (minu ratta nimi) on Tartus, siis laenasin isa ratast. Kahjuks see mulle eriti ei sobinud, kuna tegu oli mägirattaga ja see oli lihtsalt liiga madal minu jaoks. Aga ilmselt mingi treeningu ma siiski tehtud sain. Sõitsin metsa rajal 15 km ja päris korralikult võhmale võttis. Üllatavalt vähe rahvast oli 12 paiku. Päris korraliku trenni annab jalgadele, eriti kui pole ammu sõitnud. Muidugi iste tegi hullult haiget, ilmselt on ka pehmemaid istmeid olemas (peaks mõtlema hea istme soetamise peale, või istme pehmenduse). Tegin ka väikese pausi ühe järvekese ääres, istusin ja vaatasin sillerdavat vett ning liblikaid. Tõeliselt rahustav moment. Mõnus partide prääksumine oli ka taustaks, pardid on ühed mu lemmikud linnud 🙂 Fitbit ütles, et kokku põletasin 320 kalorit selle sõiduga. Ei tea muidugi kui täpne see on.

Täna käisin jooksmas üle pika aja. Jalutasin metsa ja algul jooksin 800m, seejärel tegin väikse pausi ja jooksin 600m, siis tegin veel ühe väikse pausi ning jooksin 700m. Kokku kuskil umbes 2 km. Samuti Fitbit ütles, et kokku põletasin peaaegu 200 kalorit. Korralikult läbi võttis küll, niiet higi voolas. Ilm on niii mõnusalt soe ka praegu, soovitan kõigil välja päikest nautima minna 🙂 Kuskil 12 paiku ja ilmselt ka hommikuti on vähem rahvast. Jooksime on üks toredamaid asju minu jaoks, nüüd on see nauditavam ka kuna ikkagi kaalun 5 kg vähem. Nii värske tunne on ka peale jooksmist, nagu oleks midagi saavutanud 🙂

Loodan, et kõik käivad ikka vähemalt kord päevas väljas, sest liikumine on mõnus ja tervislik 🙂 (+ jooksjatel ja ratturitel pidi väiksem nakatumisrisk olema)

Kanad ei ole munamasinad

Kuidagi on inimestesse sisse juurdunud idee, et kanad on rumalad. Paljud inimesed ei mõtle isegi kanadest kui lindudest, vaid vaatavad neid kui masinaid, kust nende toidulaual olevad munad tulevad. Aga kanad on ka elusolendid nagu meiegi, nad tunnevad valu ja kannatust ning vaatamata levinud arvamusele, on nad vägagi intelligentsed.

Kanad on eneseteadlikud – sellele viitab asjaolu, et nad näitavad enesekontrolli, oodates paremat söögipala ja samuti nad tajuvad oma positsiooni kanade “hierarhias”. Nad suudavad loendada, tajuvad tuleviku sündmusi, mäletada peidetud eseme trajektoori ja ka üksteisega manipuleerida. Tunduvad küll täitsa inimeste moodi 😀

Samuti suudavad kanad anda põlvest põlve edasi teadmisi ja suudavad ära tunda üle 100 individuaalse näo (ka inimese näo). See on väga muljetavaldav, ma ei usu, et isegi mina üle 100 inimese ära tunneks. Kanad tajuvad ka seda, et ära peidetud ese endiselt eksisteerib – isegi 2-aastane inimlaps ei taju veel seda.

Kanad pole ainult targad, vaid ka hoolivad ja tundlikud linnud. Emaslinnud alustavad oma tibuga suhtlemist juba enne sündi, just nagu inimesed. Ja munas olevad tibud isegi häälitsevad vastu. Kanad on pea sama emotsionaalsed, kui meie, inimesed – nad tunnevad rõõmu, üksindust, frustratsiooni, hirmu ja ka valu. Niiet teeme rohkem kanadele pai, et nad depressiooni ei satuks. Kanale pai tehes võid isegi kuulda tema nurrumist. Jah, täpselt nii, kanad on armsad tiivulised nokaga kiisud 🙂

Kuid kõige suurem teene, mis me saame kanade heaks teha on see, et me ei söö neid ega nende mune. Kahjuks on kanad enim kuritarvitatud loomad(linnud) maailmas. Nad moodustavad 98% USA maismaa loomadest, keda kasvatatakse ja kasutatakse toiduks. Nende elud on ühed kõige masendavamad ja kurvemad.

Lihaks kasvatatavad kanad on kinnistes ruumides, kus neil on nii vähe ruumi, et nad peavad vahest üksteise otsas trampima. Tingimused on uskumatult räpased ja ebahügieenilised. Samuti ei saa nad teha oma liigiomaseid tegevusi nagu siblimine ja liivavannide võtmine. Nad söödetakse üle väga lühikese aja jooksul ja tihtipeale nõrkevad nende jalad omaenda raskuse all. Väga kiire kasvu tõttu võib neil esineda ka infarkte, elundite töötamise lakkamist ja muid tervisehädasid. Tapamajades riputatakse nad pea alaspidi ning lastakse neist läbi elektrit ning seejärel lõigatakse kõrid läbi (tihtipeale on nad sel hetkel veel teadvusel). Siin on väike video ka kogu sellest õudusest. Samuti kui kedagi huvitab mismoodi KFC oma kanu mõrvab, siis seda saab näha siin.

Munatööstuses ei ole kahjuks tingimused paremad. Üle 300 miljoni kana kasutatakse USA munatööstuses iga aasta. Tibud sünnivad inkubaatorites, oma emadega nad kokku ei puutu. Peale sündi nad sorteeritakse soo järgi, isased tibud visatakse lihtsalt minema ja hukatakse (kilekotis lämmatamine/hakkimismasinasse). Samuti väetimad tibud, kes ei ole kasumlikud munatööstusele. Me kõik ilmselt mäletame Talleggi säutsuvate prügikastide skandaali, kus surnud tibude keskel olid ka mõned veel ellujäänud tibud. Emased ja mitte väetid kanad pannakse tööle munamasinatena. Nende nokkade otsad lõigatake maha kuumade tangidega, mis on nende jaoks uskumatult piinarikas. Edasi lähevad nad väikestesse puuridesse, kus nad on üli kitsalt koos ja hügieeni tase on olematu, kuna kakat ja uriini ei korjata sealt ära. Puuripõhi lõhub nende jalgu ning palju surevad seal, ka neid ei korjata sealt ära – seega on surnud ja elusad jälle segamini. Mõtle kui kurb on kanadel oma surnud kaaslasi vaadata koguaeg.. Neid peetakse seal umbes 2 aastat ning siis lähevad kanad munatööstusest lihatööstusesse üle, ehk saadetakse tapamajja. Teine võimalik viis, kuidas kanu peetakse on nn “vabapidamine” – kõik arvavad millegipärast, et see on jube hea ning et kanad on õnnelikud kui neid “vabapeetakse”. Aga kahjuks on “vabapidamine” müüt. Veenduge ise, selles videos. Kurb tõde on see, et ükski “munamasinana” peetav kana ei saa elada täisväärtuslikku elu ega saa elada vanaks. Niiet miks me ikka veel seda tööstust toetame?

Arvad, et mune süüa on tervislik?

Munad sisaldavad päris palju kolesterooli, mis põhjustab infarkte ja südamehaigust. Keskmise suurusega muna sisaldab 186mg kolesterooli, mis on 62% soovitatud kogusest. Uurimus näitab, et isegi ühe muna söömine päevas on võrdne 5 sigareti suitsetamisega. Munades sisalduv kolesterool võib põhjustada ka maksa ning eesnäärme vähki. Dr. Gregeri uurimuse kohaselt on meestel, kes söövad isegi alla 1 muna päevas kahekordistunud eesnäärme vähi arenemise risk, võrreldes meestega, kes söövad muna harva.

Kokkuvõtteks, meil ei ole vaja süüa mune, et toituda tervislikult. Samuti, kanad on valu tundvad elusolendid, milleks põhjustada neile kannatusi, et meie saaksime süüa? On olemas nii palju taimseid alternatiive munadele. Siin postituses on terve hulk maitsvaid taimseid retsepte tulevateks pühadeks ja ka niisama söömiseks 🙂

Tähistame kevadpühi kaastundlikult ja vägivallatult, jätame munad peolaualt ära! 🙂

Ja miks mitte jätta nad ka pikemaks ajaks oma menüüst välja 🙂

Päikesekiir keset kriisi

Hei, ma tagasi. Suht etteaimatav, sest kõik kellel võimalus kindlasti blogivad praegu. Mis sa muud ikka karantiinis istudes teed. Ükskord jõuab ikka ju igavus selleni välja, et hakkad kribama oma depressiivseid mõtteid. Või ka lootustandvaid mõtteid. Niiet, nagu kõik teavad, oleme keset koroonakriisi. Ja inimesed peavad isoleerima ennast teistest ja väljas liikudes hoidma 1m vahet inimestega. Ma arvan, et seda meeldetuletust pole meile vaja. Aga siiski, inimesed, palun ärge kogunege gruppidesse õues! Ma olen korduvalt näinud väli grupitreeninguid metsas ja noortekampasid grillimas ning joomas. Mõnele lihtsalt ei jõua kohale, et tal on oluline roll mängida – istuda toas. Mis ei tähenda, et sa ei või käia oma toidu järel ning kord päevas jalutamas (jalgu sirutamas kogu sellest istumisest). Igatahes, ma tõesti ei tahtnud, et see nüüd mingi ‘koroonapostitus’ oleks.

Ma tahtsin tegelikult rääkida oma elustiili muutustest selle perioodi jooksul (mis on ja kaudselt kogu selle jutuga seotud). Ma tean, et enamus inimesi võtab seda aega kui nö ‘puhkust’ (va töötavad/õppivad inimesed), seega kõigil on tegelikult stressirikas aeg. Olgu nende stressiks siis rohkem tööd/õppimist või kõik need hullumeelsed uudised. Seega ilmselgelt lubatakse endale paremat toitu ja inimesed on hakanud ka rohkem kodus kokkama ja küpsetama. Tehakse isegi memesid sellest, et enne karantiini oled sale ja peale seda paksem. Aga kui ma ütleksin sulle, et ma teen täpselt vastupidist. Ma leian, et koolis mitte käimine annab tegelikult ideaalse võimaluse süüa kodus tervislikku toitu ja teha kord päevas pikem jalutuskäik. Ma olen selle ajaga juba umbes 4kg alla võtnud. Ja motivatsioon koguaeg tõuseb. Jah, ajad on rasked. Jah, ma võibolla ei näe oma kallimat (kes on praegu kaitseväes) ligikaudu 2 kuud. Jah, kaugõpe/e-õpe on palju raskem kui tavaõpe. Jah, ma ei saa käia jõusaalis ega kuskil mujal. Jah, ma pean enamus päevast toas veetma. Jah, me oleme keset koroonakriisi. Jah, ma peaksin patja nutma kogu selle stressi üle, mis praegu minus on. Aga mis kasu oleks sellest õgimisest, mida see leevendaks kui ma sööksin ära 2 pizzat ja jooksin ära pudeli veini? Sellest polekski kasu, see ainult lisanduks sellele stressile ja oleks järjekordne asi, mis mind masendaks. Ja praegusel ajal, kui masendusest on vaja nii kaugele hoida kui võimalik (nagu ka inimestest tänaval), on vaja midagi positiivest igasse päeva. Ja ma leian, et kui ma võtan alla, siis mul on igapäev asi, mis mind rõõmustab. + ma teen ja saavutan midagi, mida ma juba ammu olen teha tahtnud. Mõtle, sa saad lõpuks karantiinist välja, on suvi ja sa oled suveks valmis! Üritame kõik hoida positiivset ja rõõmsat tuju, üks päev korraga! 🙂

12 aastat, et päästa maailm

Tere õhtust, mina jälle siin.

Ilma pikema jututa, täna me räägime planeedi päästmisest. Võibolla oled sa sellest kuulnud meedias võibolla mitte kuna seda teemat kindlasti ei kajastata seal piisavalt. Igaljuhul kliima soojeneb ja meil on 12 aastat, et midagi ette võtta, et seda peatada. Tundub uskumatu, et on inimesi, kes ei usu kliima soojenemist. See on nagu see, et sa ei usu, et maakera on ümmargune. Kuigi on ka selliseid idioote olemas. Ma isegi tegin uurimustöö kliima soojenemisest ning sain selle eest 5-e niiet uskuge mind – kliima soojenemine on päris ja inimesed on selles süüdi. Kui sul nüüd paanika tekkis nagu mul kui ma vaatasin morskade videot (video sarjast Our Planet, kus morsad ronivad kaljudele, sest merejää on sulamas ja neil pole ruumi enam kusagil olla ning kui nad tahavad kaljudelt alla minna, et toidu järele minna, siis nad kukuvad surnuks), siis siin on asjad, mida saad teha, et enda ökoloogilist jalajälge vähendada ja meie planeeti päästa:

  1. Kasuta oma reusable veepudelit (metallist/klaasist) ja täida seda kraaniveega, ära osta seda plastikust jura
  2. Kanna kaasas reusable kohvitermost
  3. Ütle kõrrele EI ning kasuta metall/bambus/pilliroo/klaas kõrt, ükski kilpkonn ei peaks sinu pärast surema
  4. Naised, menstruaalanum on palju mugavam kasutada kui tampoonid ja sidemed. Võid hoida 12h sees ja vahetad 1 kord päevas. Säästad raha ja loodust.
  5. Kasuta metallist raseerijat, pead ainult tera vahetama. Ka sellega säästad raha ning loodust. Need kestavad põlvkondi.
  6. Käi poes oma riidest kotiga ja nt võrk- kottidega puuviljade/juurviljade jaoks. See on muide suurepärane asi millest alustada – ülimalt lihtne.
  7. Vaheta oma hambahari bambus hambaharjavastu. On hämmastav kui palju plastik hambaharju prügimäele satub ja ka sinna jääb, sest plastik ei lagune täielikult kunagi.
  8. Vaheta taskurätid ja köögipaber välja riidest taaskasutatavate taskurätikute ja köögirätikute vastu.
  9. Lenda vähem ja kui lendad siis ostacarbon offset’e.
  10. Ära raiska toitu, söö ära kõik, mida ostad
  11. Osta secondhand või eetiliselt tehtud riideid, kiirmood on halb nii planeedile kui ka madala palgalistele töölistele Bangladeshi vabrikutes.
  12. Osta second hand asju
  13. Hoia planeedi elurikkust, nt istuta mesilastele ja liblikatele päevalilli ja muid taimi, mis neile meelepärased. Uuri kuidas teha oma aiast väike ökosüsteem.
  14. Vali poliitikud, kes seisavad planeedi ja loomade heaolu eest.
  15. Liigu vähem autoga ja rohkem jalgrattaga/jala.
  16. Vaheta hambapasta tuub välja purgis hamabapasta vastu (nt Georganics’i oma veganshop.ee poest)
  17. Vaheta plastikus deodorant nt papp pakendis deodorandi vastu ( nt Slow.ee poes müüakse mõnusat greibilõhnalist)
  18. Kasuta biolagunevat hambaniiti (veganshop.ee poest leiad klaaspakendis hambaniidi, mille täiteid seal samuti müüakse)
  19. Kasuta taaskasutatavaid meigipatjasid (veganshop.ee)
  20. Osta nt Biomarketist oma purkidesse kuivaineid
  21. Osta oma purkidesse maitseaineid nt Balti Jaama Turult
  22. Osta maailma esimene süsiniku neutraalne märkmik ja ka pastakas!
  23. Vali roheline energia. Eestis pakub seda Imatra Elekter
  24. Hakka veganiks. Või vähenda loomse toidu osakaalu oma toitumisharjumustes.

Tõde ja Õigus

Ma ausalt öeldes ei saa aru miks kõik selle filmi kohta ütlevad, et see oli nii hea film ja kõik peaks seda vaatama minema jne.

Ma võin öelda kohe. Palun ärge minge seda filmi vaatama. Kui te just ei taha 3 tundi oma elust raisata: nuttes hüsteeriliselt iga 5min tagant ja miljoneid kordi tahtes saalist lihtsalt välja joosta. Mõeldes samal ajal koguaeg kui masendunud sa oled ja kui kurb on olla eestlane tegelikult. Miks on vaja teha filmi kus pekstakse ja tapetakse koeri, lapsed surevad katku ja noormees poob end üles, sest naisel oli tingimata vaja teise mehe lapsi kasvatama minna. See on maailm kus sa ei tahaks elada. Aga siis mingi hetk käib peas klõps ja saad aru, et sa justnimelt sellises maailmas eladki. Tapad end tööga, tulemust (korralikku raha) nãha ei ole, inimesed surevad vãhki, enesetappe pannakse toime igapäevaselt. Ja siis sa satud sügavasse depressiooni. Ning kui film on lõppenud, siis mõtled: kas mul midagi paremat poleks 3 tunniga oma elust teha olnud kui osta endale masendust ja istuda sügavas depressioonis.

Mis sa sellest tõest ja õigusest ikka taga ajad, naudi parem elu. -Pearu (lõpu poole kõige normaalsem tegelane kogu filmis)

Queen of Procrastination

Ma tunnen nagu 2019 oleks mind juba läbi peksnud ja nurka vedelema jätnud.

Pole energiat eriti midagi saavutada. Toitumine on nagu toitumine ikka, motivatsiooni pole ja stressikogus on suur. Trenni on ka raske end vedada, aga sellega lãheb natuke paremini. Koolis hinded on hetkel madalseisus. Käib parandamis protsess. Koledad kursuse hinde on välja ja ma nüüd hakkan neid parandama. Kummaline on see et need ained kus oleks head kursusehinded neid aineid välja ei ole pandud veel. Uurimustöö vajab tegemist. Töötan selle kallal aga aega napib kuna juba veebruariks peab valmis olema. Autokooli teooriat vaja iseseisvalt õppida ka, pole seda ka teinud. Ma olen tõenäoliselt the Queen of Procrastination. Ma teen kõike viimasel hetkel. Aga mul reaalselt ei ole jõudu mitte midagi teha. Ma ei jõua. Gûmnaasiumi viimane aasta on tõeliselt põrgulik. Varsti on eksamid ja autokooli eksamid ja ülikooli kandideerimine ja Tallinnast ära kolimine ja raha vaja ja……..I give up. Ma ei tea kuidas ma üldse suudan. Kui mul ongi vaba aega siis ma ei kasuta seda mõistlikult ega produktiivselt. Ma ei suuda vara magama minna ega vara ärgata. Mul on jälle anxiety ja masendus ja lambised paanilised hetked. See ei ole see mida ma tahan. Ma jõudsin eelmine aasta nii kaugele oma stressitasemega et stressi ei olnudki phm üldse. Ja nüüd on kõik tagasi. Vâhemasti ma kavatsen veebruaris töötunde jälle vãhemaks võtta, muidu olengi varsti Harley Quinn ja hullumaja ukse taga. Ainuke asi mis mind mõistuse juures hoiab on see et ma pole 5 nädalat tilkagi alkoholi joonud. See ongi ainus asi mille ûle ma reaalselt uhke olen. Kui seda asja poleks siis ma hävineks. Siis ma oleks läbi põlenud. Aga me ei mõtle nii negatiivselt. Isegi praegu on tunne et olen täiesti läbi. Ma tegin kohvist ka pausi, joon rohelist teed iga hommik. See võib küll tervislikum olla aga mul pole nüüd sedagi energiat mis ma kohvist sain. Ma tean ja et energia ei saa ainult kohvist tulla aga see hoidis vãhemalt mind terve mõistuse juures. Ma nkn ei maga piisavalt. Ma vajan puhkust..Ma olen tõbine ka pidevalt. Nohu ja kurk ja köha natuke. Kurk sp valus et söön talvel jäätist. Ma lihtsalt kaudselt hävitan oma tervist. Ma ei oska seda postitust positiivselt lõpetada. Ma tulin lihtsalt siia vinguma. Niiet ärge pange tähele. Ma nüüd tagasi zombie olekus tööl olemise juurde. Sain 5h magada. Elu on lill.